30.september – Parque das Nacoes

Täna läksime avastama kanti, mis asub selle pika Vasco da Gama silla juures jõe ääres. Sealset promenaadi ning seda ümbritsevat kanti nimetatakse Parque das Nacoes. See on küll siit ja kesklinnast üsna kaugel, aga õnneks saab sinnagi metrooga. Sõitsime enda liiniga paar peatust linnast väljapoole ning istusime sealt otse teise liini peale, mis lõpuks lennujaama välja läheb (meie tulime paar peatust enne maha). Kohaks oli Gare de Oriente. See on Lissaboni peamine raudteejaam, lisaks metroole ja rongidele lähevad siit ka veel bussid. Jaam on ise üsna põneva disainiga, tegelikult on kogu siinne kant päris omapäraseid ja uue välimusega hooneid täis. Raudteejaamast jõe poole kõndides satume otse suurde kaubamajja, mille teisest otsast hakkabki juba promenaadi ala. Siin on erinevaid kujusid, väikseid tiike, alleesid, sildasid ja restorane. Mööda jõe äärt sõidavad trossidel funikulöörid edasi-tagasi.

Vasco da Gama sild, promenaad ja funikulöörid

Gare de Oriente

Meie võtame suuna meie tänasele peamisele sihtkohale, milleks on okeanaarium ja mis asub siinsamas jõe ääres. Siinne suurim atraktsioon on okeanaariumi keskel olev hiigelsuur akvaarium, kus on erinevaid haisid, raisid ja igasuguseid muid kalu. Kogu ülejääud ekspositsioon on ehitatud selle ümber nii, et iga natukese aja tagant on jälle uus aken, kust suurt akvaariumi jälgida saab. Lisaks sellele näeb siin veel näiteks pingviine, merisaarmaid (me ei olnud enne näinud!), aga ka meduuse, hiidkrabisid ja hiidkaheksajalgasid ja muud akvaariumile kohast.

Inglise keeles on selle naljaka kala nimi Sunfish, eestikeelset nime ei teagi

Manta rai

Merisaarmad

Hiidkrabi

Need on siiski kalad, mitte ussid

Haid ja raid

Igal pool kohtame siin depressiivse olemusega väljapanekuid sellest, et meres on ikka palju prügi ja see satub loomade kõhtu jne...aga mitte keegi ei taaskasuta siin peaaegu mitte midagi. Selles kortermajas, kus meie öömaja on, läheb KÕIK prügi ühte konteinerisse – pandipakendi süsteemi siin ei ole ja isegi pappi ei koguta eraldi.

Igatahes jalutasime veel mööda seda promenaadi ja otsusime ühe söögikohta. Pirje proovis krabi (krabi sisu, mis peaks olema kesta sisse pärast töötlemist tagasi pandud, aga meie oma oli niisama kausis; seda süüakse tavaliselt saiaga) ning filotaignas krevette kitsejuustu ja grenadilliga. Portsud olid suured ja kõht sai väga täis. Natuke jalutasime veel ja hakkasime vaikselt tagasi sättima, sõitsime tuldud teed pidi metrooga tagasi. Nüüd pakime juba vaikselt asju, homme peame 12st öömaja ära andma ja kella 18 paiku siinse aja järgi läheb lennuk.

Krevett piilub taigna seest välja