Täna tahtsime minna
Sintra'sse. See on rahvuspark, kus on mitu päris märkimisväärset
eelmiste ajasute lossi ja paleed, paljudel neist juures ka
suurejooneline aed. Lugesime kõigi kohta neist ja panime enda
arvates kaks kõige ägedamat kirja. Hommikul hakkasime juba 9st
sõitma, et üsna varakult sinna jõuda.
Esimene neist oli Palace
de Monserrate. Jõudsime siia paar minutit pärast avamist, ja
inimesi peaaegu ei olnudki. See hoone seal on vist ehitatud umbes 18.
saj lõpus, kuigi väikseid kabeleid oli seal territooriumil ennegi.
1863 ostis selle ära inglise tekstiilitöösturist Francis Cook, kes
seda ka taastama ja edasi ehitama asus. Tema lasi sinna ümber
ehitada ka temaatilised aiad. Kõnnimegi esimesena paleehoone juurde
– see on kuidagi kompakne ja samas disainilt õhuline, esimene
selline mõisamoodi hoone, milles võiks isegi elada. Hoone kahes
otsas on ümarad madalad tornid, sees päris keskel on purskkaev ja
sealt lähevad kahes suunas pikad kaunistustega koridorid, kuhu
paistab katuseaknatest valgust sisse. Terve see hoone
renoveeriti u 2012 ja praegu saab seda vist lausa üritusteks (pulmad
jne) rentida.
 |
| Palace de Monserrate |
Edasi läheme avastama
hoone ümbes asuvat parki. Kohe sealt kõrval läheb allapoole
kaldpind, mis on kaetud madalalt niidetud muruga – meie läheme
muidugi teed pidi. Roosiaja jätame vahele, seal ei õitse praegu
midagi. Aga läheme Mehhiko stiilis aia poole, siin on igasuguseid
palme, agaave, sukulente, jms. Mõnda taime ei ole enne näinudki.
Vahepeal on inimeste peade kohal võrgud, sest kirjas on, et alla
võivad kukkuda kuni 10kg kaaluvad käbid...me ei suuda ühtegi
siiski ei maas ega puu otsas tuvastada, aga need puud on VÄGA
suured. Paari sisalikku nägime ka kivide peal päikest võtmas ja
meid nähes peitu jooksmas. Vahepeal istume veel pargis pingil pikalt
ja nautisime vaadet paleele.
 |
| Palace de Monserrate aed |
 |
| Maasikapuu |
 |
| Maasikapuu marjad |
 |
| Sukulendid |
Edasi vaatasime, kas
läheme järgmise lossi juurde ka. 12km läbimiseks, mis sinna maad
oli, näitas GPS sõiduajaks 45 minutit ja otsustasime sinna masside
vahele mitte trügima minna ja sõitsime hoopis edasi.
Järgmine peatuspunkt
oli...maailma lõpp. Täpsemalt Euroopa kõike läänepoolsem punkt –
Cabo de Roca. See on kõrgel kaljude peal mere kohal. Kohale jõudes
selgus, et ka maailmalõpp on ülerahvastatud :) Keskel on punkti
tähistava samba otsas rist (nagu siin peaaegu igalpool) ning kahele
poole saab piiretega eraldatud kaljuäärt pidi kõndida. Piirdest
üle ronimisel on 300 euri trahv (lisaks loomulikult surmaohule),
millest hoolimata on teisel pool endiselt pidevalt vähemalt
paarkümmend inimest. Maastik on siin omapärane, kaljut katab
sisuliselt ainult ühte liiki taim. All küll veidi vahutab, aga
ookean on täna vist ikkagi vaikne. Jalutame siin veidi veel ja
sõidame edasi.
 |
| Cabo de Roca |
Järgmine koht on Boca de
Inferno – Põrgusuu. Tegelikult on lihtsalt tegemist kohaga, kus
lained on pinnast ära uhunud ning on tekkinud loomulik kaljusild,
mille alt lained läbi käivad. All vahutab korralikult. Kajakad
istuvad aga rahulikult kividel ja ei lase end millestki segada.
Sõidame veel edasi ja seekord läbi Cascais asula. Siin meil peatust
planeeritud ei olnud, aga tundub täitsa mõnus koht ja turistide
seas üsna populaarne – mere ääres ja hotelle on palju. Naljakas
on aga see, et praaegu iga kolmas maja on veidi lossi moodi – isegi
kahekordsetel elamutel on küljes üks suur kõrgem torn – veidike
meenutab meie lollidemaad, aga natuke stiilsem.
 |
| Boca de Inferno |
Jõuamegi asulast läbi
meie tänase viimase peatuseni – Carcavelase rand. See on siinne
surfarite paradiis. Teeme ranna ääres restoranis eine ja vaatame
laineid. Pärast lähme jalgupidi ookeani ka – vesi on siin ikka
üsna külm, enamus vees olevaid inimesi olid täiskalipsodega surfarid. Sulistame
natuke lainetes ja hakkame tagasi sättima. Koduteel veel väike
poepeatus ja olemegi tagasi.
 |
| Carcavelas |
 |
| Pärast päikseloojangut öömaja aknast |
Kommentaarid
Postita kommentaar