28.september – Marque de Pombal ja Cais do Sodre


Täna oli selline rohkem lebotamise päev, magasime kaua ja läksime majast välja ka suht hilja. Täna oli Lissabonis palavam kui ühelgi päeval siiani, isegi varjus oli üsna palav olla. Igatahes sõitsime metroo ümberistumisega Eduardo VII parki. See on selline suurem park, kus on keskel allee suunaga alla linna poole. Alle otsas on Marque de Pombal monument, mis on siin monumentidega üle kallatud linnas üks uhkemaid. Ülevalt vaadates on näha nii park, monument kui ka linn ja jõgi.
Marque de Pombal monument

Eduardo VII park


Monumendist edasi läheb allapoole pikk sirge tänav Avenida de Libertad, millel on keskel eraldi riba puudega, kus on vahepeal ka kohvikuid. Täna oli siin pargis palju laudu müüjatega, müüdi igasuguseid asju suveniiridest antiigini. Uudistasime kohalikku nodi ja Pirje leidis endale ka üht-teist. Tänav jõuab välja peaaegu Rossio väljaku juurde. Käisime siin kõigepealt ühes postkontoris ja tasusime ära Algarves kogunenud automaatsete teetollide maksud ning siis tegime kõrval kohvikus kiire ampsu (tursakoogid ja pasteis de natad, mis muu).
Avenida de Libertad

See oli täitsa töötav grammofon

Sõitsime metrooga ühe peatuse veel edasi ja jalutasime siis Cais do Sodre poole, täpsemalt Time Out Marketisse. Kuna me tegelikult näljased polnud, siis vaatasime üle, mida järgmine kord sööma tulla ja jõime ühed värskendavad joogid ning ostsime mõned Pasteis de Natad kaasa. Läksime veel korraks jõe äärde ja istusime ühes pargis puude varjus. Päike hakkas vaikselt juba madalamale langema ja kuumust vähemaks minema, seega otsustasime natuke veel mööda jõe äärt jalutada ja varsti istusime metroo peale, et öömajja tagasi sõita. Täna oli igal pool üsna palav ja ei tahtnud pikemalt enam kuhugi kõndida. Nüüd teeme veel homseks plaane.
Värskendav jook

Promenaad jõe ääres



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

23.september – Sintra ja maailma lõpp

Kujutis
Täna tahtsime minna Sintra'sse. See on rahvuspark, kus on mitu päris märkimisväärset eelmiste ajasute lossi ja paleed, paljudel neist juures ka suurejooneline aed. Lugesime kõigi kohta neist ja panime enda arvates kaks kõige ägedamat kirja. Hommikul hakkasime juba 9st sõitma, et üsna varakult sinna jõuda. Esimene neist oli Palace de Monserrate. Jõudsime siia paar minutit pärast avamist, ja inimesi peaaegu ei olnudki. See hoone seal on vist ehitatud umbes 18. saj lõpus, kuigi väikseid kabeleid oli seal territooriumil ennegi. 1863 ostis selle ära inglise tekstiilitöösturist Francis Cook, kes seda ka taastama ja edasi ehitama asus. Tema lasi sinna ümber ehitada ka temaatilised aiad. Kõnnimegi esimesena paleehoone juurde – see on kuidagi kompakne ja samas disainilt õhuline, esimene selline mõisamoodi hoone, milles võiks isegi elada. Hoone kahes otsas on ümarad madalad tornid, sees päris keskel on purskkaev ja sealt lähevad kahes suunas pikad kaunistustega koridorid, kuhu paist
Lisateave

30.september – Parque das Nacoes

Kujutis
Täna läksime avastama kanti, mis asub selle pika Vasco da Gama silla juures jõe ääres. Sealset promenaadi ning seda ümbritsevat kanti nimetatakse Parque das Nacoes. See on küll siit ja kesklinnast üsna kaugel, aga õnneks saab sinnagi metrooga. Sõitsime enda liiniga paar peatust linnast väljapoole ning istusime sealt otse teise liini peale, mis lõpuks lennujaama välja läheb (meie tulime paar peatust enne maha). Kohaks oli Gare de Oriente. See on Lissaboni peamine raudteejaam, lisaks metroole ja rongidele lähevad siit ka veel bussid. Jaam on ise üsna põneva disainiga, tegelikult on kogu siinne kant päris omapäraseid ja uue välimusega hooneid täis. Raudteejaamast jõe poole kõndides satume otse suurde kaubamajja, mille teisest otsast hakkabki juba promenaadi ala. Siin on erinevaid kujusid, väikseid tiike, alleesid, sildasid ja restorane. Mööda jõe äärt sõidavad trossidel funikulöörid edasi-tagasi. Vasco da Gama sild, promenaad ja funikulöörid Gare de Oriente Meie võtame su
Lisateave

18. september - saabumine

Kujutis
Täna hommikul oli äratus enne kella 4, ajasime ennast vaikselt püsti ja sõitsime taksoga lennujaama (ühtegi Uberit ei olnud saadaval). Tallinna lennujaamas ei olnudki vist kunagi nii palju inimesi näinud – turvakontrolli saba oli nii pikk, et automaatväravast, kus sa oma pardakaarti näitad, ei mahtunud sissegi, sest teisel pool olid inimesed vastas. Aga järjekord liikus kiiresti ja varsti olimegi lennujaamas sees. Seal oli ka inimesi palju, vähemalt 2 charterlendu läks üsna ühel ajal, üks Antalyasse ja teine Santorinile. Meie Air Balticu lend see-eest oli üsna tühi. Päike oli ka just tõusmas ja kui õhku tõusime veel üsna pimedas, siis varsti hakkasid pilved roosaks minema ja päike tuli välja. 2,5 tunni pärast olimegi Brüsselis, kus oli parasjagu ainult 6 kraadi. Siin oli meil mitu tundi aega – sõime natuke (hirmus head vegan-salatit kinoa ja seenehummusega), vaatasime poodidesse ja uudistasime hiigelsuurt valikut Belgia šokolaadist. Brüsseli lennujaam on maailma suurim sokolaadi
Lisateave